Mis teeb seksinukk mõne inimese jaoks on nähtus nimega “kummaline org”. Freud kirjutas sellest kontseptsioonist, kuid ta on Freudi enesest varasem. Elutud objektid ei pruugi üldse elusate inimestega sarnaneda, mis on kõrgeimad seinad “vallée”, või mõneti elusaid inimesi meenutavatena, mis laskuvad vähehaaval mööda oru müüre. Või, nukud võivad esineda nii suure sarnasusena elava inimesega, et vaataja on hetkeks desorienteeritud. Selles etapis, mis asub sügavuses “vallée”, mõned vaatajad võivad nukku vaadata või selle ümber ebamugavalt tunda, mudel, kujund või android (automatiseerida) mis tekitab sellist segadust. Inimtaju peab suutma omada kindlust selles, mis on inimlik ja elus – ja mida ei ole.

Kõik, mis selle staatuse suhtes kahtlust külvab, tekitab tõenäoliselt muretunde, isegi hirmust, mida inimesed mõnikord kogevad.

Nukk, mis, alguses, jätab vaataja kahtluse alla, kas tegu on elava inimese või elutu objektiga, kasvõi ajutiselt, tekitab vaatajas tõenäolisemalt hirmu või rahutust. Pealtvaatajad, kes on elutute humanoidobjektidega rohkem tuttavad või kogenud, tunnevad end vähem ebamugavalt.

Töötan nukkudega ja parandan neid, nii et need ei tekita minus peaaegu kunagi ebamugavust. Aga kuna ma tean, et mul on suurem tolerantsus kui enamikul inimestel, Ma hoolitsen selle eest, et kataks kõik nuku välisküljed, kus külastajad võivad viibida.

See on nii oluline kontseptsioon, et mõned robotitootjad ja animaatorid loovad mõnikord tahtlikult tegelasi, kes näevad vähem välja nagu elavad inimesed, et aidata vaatajatel end mugavamalt tunda..