Miks nii paljud inimesed arvavad, et seksinukud on jubedad? ?

Le Strong Play de Rochesteri muuseum, New Yorgi osariigis, on suur vitriin, mis on täis vanu ja uusi nukke, mõned väga vanad ja ajaloolise väärtusega, muu vool. Kui näete kõiki neid nukke koos, kõigi nende klaasistunud silmade tõttu, mis sulle otsa vaatavad, on tuntav hirmutegur. (Külmavärinad !).

Saan rääkida ainult enda eest, aga ma leian mõned hirmutavad nukud, teised üldse mitte.

Kui ma olin laps, mu šoti vanaema, mida ma pole kunagi kohanud, saatis mulle ilusa nuku. Ma kutsusin teda Jeannie'ks ja oh ! kuidas mulle meeldis ! Olin üksildane laps ja pikka aega, Jeannie oli mu parim sõber. Päev, mu peaaegu psühhootiline suur vend rebis Jeannie minu küljest lahti ja purustas ta näo. Olin leinast ja õudusest hüsteeriline. Üritasin Jeannie't varjata, aga mu ema leidis selle ja sai lahti. Mu vend ütles, et see oli õnnetus (See ei olnud nii) ja mu ema jättis selle sinnapaika.

Pärast Jeannie surma, ainsad nukud, kellega ma mängisin, olid Barbie, tema tedretähniline parim sõber Midge, tema poiss-sõber Ken ja väike õde Skipper. Lootsin, et vähesed inimesed leiavad nende ärevust tekitavate nukkude rõõmsad naeratused (aga OK, alati on erandeid). Päev, mu jube suur vend võttis mu barbie ja riputas ta valgusti kaela. Olin väga häiritud ja mu vend lükkas mind pidevalt eemale, nii et ma ei saanud teda maha panna. Veel üks kord, mu ema vabandas seda sellega, et see oli a “mängu”. Mu isa tõi lõpuks Barbie maha. (Oli ka teine ​​juhtum, kus mu vend kägistas mu Raggedy Andy nuku, kuid nukk elas rünnaku üle).

Pärast traumat, mille sain oma venna käest Jeannie pärast, Raggedy Andy ja Barbie, Mul pole kunagi teist nukku olnud, Mitte kunagi. Ja mul pole oma vennaga tänaseni midagi pistmist. Nii õudne ja õudne, kui mõned nukud võivad tunduda, keegi ei suuda võistelda mu kohutava suure vennaga ja terrorikampaaniaga, mida ta minu ja mu armastatud nukkude vastu pidas.